Metsavendlus. Metsavend Martin Tamm ja tema vend Kaljo Tamm

Metsavendlus

Lebavere metsas taasavati 2020. aastal metsavennapunker. Punker on loodud 1944–1954 metsa varjunud metsavenna Martin Tamme ühe punkri eeskujul tema venna Kaljo Tamme mälestuste põhjal. Sellises punkris elas Martin Tamm viimased kuus metsas veedetud aastat. Aastal 2001 lõi Väike-Maarja vald huvilistele külastamiseks punkri, mis oli nüüdseks oma aja ära elanud. Väike-Maarja Muuseumisõprade Seltsi eestvedamisel taastati metsas sama punker. Punkri taastamist toetas rahaliselt Eesti Endiste Metsavendade Liit, ehitas Borkholm Ehitus OÜ, toeks olid Väike-Maarja vallavalitsus ja Väike-Maarja muuseum.
Info saamiseks ja metsavennapunkri külastamiseks koos matkajuhiga võtta ühendust tel 5340 5718 (Heili Tammus).
Punkri külastamine matkajuhiga on tasuline.

Metsavendlus Lebavere metsades

Hädaohtlikel aegadel on mets andnud eestlastele varju ja kaitset. Nii sai mets eestlastele varjupaigaks pärast 1941. a juuniküüditamist. 1941. aasta Lebaveret on Kaljo Tamm nimetanud metsavendade vabariigiks. Sõja alguses läksid varjule vene mobilisatsioonist kõrvalehoidvad mehed. Saksa vägede saabudes tulid nad metsast välja.

8. septembril 1941 toimus Lebavere lahing. Väike-Maarja Omakaitse kutsus mehi võitlusesse. Umbes 200 punaväelast olid Lebavere metsas Narva suunas taganemas. Saadi kokku 38 meest, enamik metsnik Kaarel Kasesalu eestvedamisel. Algas lahing. Omakaitse tungis peale. Osa mehi saadeti vaenlasi piirama. Vastased löödi põgenema. Lahingus langes K. Kasesalu, haavata sai H. Green. Taanduvad punaväelased tulistasid rahulikult töötavaid metsatöölisi. Surmavalt sai haavata Juhan Tamm, Martin ja Kaljo Tamme isa. Punaväelastest hukkus 14 meest, haavatuid oli 8.

Septembris 1944 täitusid laaned uuesti metsavendadega. Saksa sõjaväes teeninud sõdurid lahkusid rindelt ning paljud neist läksid saabuva ohu eest laantesse redusse. Metsa läksid ka Omakaitses olnud (nõukogudevastased) mehed.

Tehnikateadlase Jaak Pihlau andmetel tegutses 1946. aasta suvel Virumaal 61 metsavendade salka 415 liikmega, Võrumaal 48 salka 305 liikmega, mujal oli see arv palju väiksem. Eestimaa metsades puhkesid vihased lahingud. Eesti üks suurimaid metsavendade poolt peetud lahinguid oli Aruküla lahing (Viru-Jaagupi kihelkonnas), milles neli meest pidasid hästikindlustatud lahingpunkris mitmele rünnakule vastu terve päeva. Lõpuks toodi kohale tankid, kuid selleks ajaks olid mehed pimeduse varjul punkrist lahkunud.

Metsades tegutsesid 4-5liikmelised võitlussalgad, kuid suuremad grupid olid Virumaa põhja- ja idaosas. Rünnati julgeolekumeeste üksusi, tapeti partei ja nõukogude võimu aktiviste. Enamasti tegutseti omaette, kuid ühineti suuremateks operatsioonideks.

1949. a küüditamise ajal suurenes järsult metsavendade arv. Metsa mindi tervete perekondadega. Pärast küüditamist halvenes metsavendade varustusbaas, sest kodused, kes metsas redutajaid toidu ja muu moonaga varustasid, sõidutati Siberisse. Sagenesid röövimised, sissemurdmised kauplustesse. 1953. aastaks oli metsavendlus põhiliselt likvideeritud: metsavennad haarangutega kinni püütud või amnestiatega metsast välja meelitatud.

Martin Tamm (1912–1993)

Martin Tamm sündis Küti vallas Inju külas Viru-Jaagupi kihelkonnas (tänapäeval Vinni valla territooriumil). Pärast pere kolimist Lebaverre käis ta koolis Eipris ja Väike-Maarjas. Hiljem lõpetas ta Tooma Sookultuurikooli. Peale kaitseväeteenistust läks ta tööle piirivalvesse. Saksa okupatsiooni ajal teenis M. Tamm algul eesti politseis, pärast Saksamaa õpinguid saksa poliitilises politseis. Sõja puhkedes sunniti piirivalvureid metsavendi püüdma ja inimesi arreteerima. Kogu rühm, kus teenis M. Tamm, läks koos relvadega metsa.

M. Tamm lahkus Võrumaalt koos taganevate saksa üksustega. Tuli koju, kus pärast Eesti vallutamist hakkas end varjama. Esimese talve elas ta koos vend Erni ja õemees August Poomiga Lebavere metsa Taaraorgu ehitatud punkris. Kui 1945. a. kevadel tuli metsa vene mobilisatsiooni eest varjule ligi 20 meest, ehitati Taaraorgu magamispunker. See oli pikk ja madal, nii et siseneda sai ainult roomates. Sügisel kuulutati välja amnestia, suurem osa kevadel metsa tulnud meestest läksid koju.

1945/46 aasta talveks ehitati kolmekesi uus punker hoopis kaugemale Aruküla lähedale metsa, selle punkri vahetusse lähedusse, kus toimus 1946. a märtsis kuulus Aruküla lahing.

Kaks järgmist aastat varjas Martin Tamm end mahajäetud punkris Raeküla metsas Lääne talu lähedal (hilisema Kadila baasi territooriumil). Juba 1946. a leidis metsavaht Johannes Kondimäe Männisalu metsast ärapõlenud punkri. Sinna rajasid 1948. a suvel M. Tamm ja A. Poom koos Kaljo Tammega uue elukoha, mis jäi kuueks aastaks tema ja vahel ka A. Poomi elupaigaks. Punkril oli väga hea asukoht: ümberringi tihe noor mets, asustatud kohtadest küllaltki kaugel, kodule aga suhteliselt ligidal.

Toiduga varustas M. Tamme tema perekond, eelkõige vend Kaljo, kes oli 1944. a alles 9-aastane. Algul käidi ise kodunt toitu toomas, kuid talvel alati sajuse ilmaga. Toitu viidi kodunt mitme nädala tagant, tihti hobusega. Et jälitajaid eksitada, käidi ringiga sugulaste pool, alles seejärel mindi metsa kokkulepitud kohta. Toiduvaru visati tihedasse põõsasse, kust Martin selle ära viis. Talvel sõelus ta vajadusel lund jälgedele. Pesemisega oli suuri raskusi. Algul käis ta öösel kodus saunas, kuid sellele saadi jälile. Siis ehitas M. Tamm saun-punkri, mille sees oli küttekolle. Selle peal oli suur metallist veenõu, kus mahtus ka ise sees pesema.

Metsas elades korjas Martin marju ja seeni nii oma perele kui ka metsavahtidele, kes aitasid teda varjata. Ta käis ka õe eest vaigutamas, punus korve. Pikkadel sügis- ja talveõhtutel armastas Martin joonistada.

Martin Tamm elas õnnelikult üle 2 suurt haarangut. Esimene neist oli 1945. a suvel, kui mehed käisid veel kolmapäeviti Tammede kodus omastega kohtumas ja toitu viimas. Haarangul põgenesid mehed üle põllu ja ei saanud isegi haavata. Pea samasugune haarang toimus Linkaevu metsavahi maja juures, kus meestel oli punkri ehitus pooleli. Põgeneti talli lakast üle lageda välja. Pihta ei saadud, ainult Martini kasukahõlm lasti läbi.

Kuid 1954. a detsembri haarangul Martin Tamm arreteeriti. Tema avastamiseks oli julgeolek palganud kaks meest, kes pika otsimise järel punkri üles leidsid. Martin Tammele mõisteti 25 aastat vanglakaristust + 5 aastat asumist. Ta viibis mitmes Venemaa vangilaagris ja vabanes alles 1971. a.

Lähedased usuvad, et Martini pika vanglakaristuse põhjuseks oli asjaolu, et ta keeldus tunnistamast nõukogude võimu. Marin Tamm elas Eesti iseseisvumiseni ning nägi ära riigi vabastamise okupatsiooni ikke alt.

Martin Tamm suri 1993. aastal.

Huviliste jaoks on taastatud punker, kus Martin Tamm elas viimased 6 metsas oldud aastat.

Kaljo Tamm

Kaljo Tamm sündis 1935. a Tammede pere kümnenda ja viimase lapsena. Koolis käis ta Avispeal. Juba noore poisina tuli Kaljol täiskasvanuks saada. Metsas varjasid end nii tema vennad kui ka õemees. 1941. aastal hukkus Lebavere lahingu käigus tema isa Juhan Tamm. Ta pidi õppima selgeks konspiratsioonireeglid. Nii algasid retked metsa. Alati oldi valvel, veenduti, et “saba” järel ei oleks, seda 10 aastat.

Noore poisina osales ta koos ülejäänud Avispea küla poistega uut riigikorda õõnestavas tegevuses. Algselt kandis poiste riigivastane ring nime Tasuja, mis peagi info väljaimbumise tõttu laiali saadeti. Hiljem tuldi jälle kokku ja grupeeringu nimi muudeti Roheliseks Kaardiväeks (mida lühendati tähtedega RKV). Eri aegadel kuulus sinna kuni kümme noort. Mõnelgi koolikaaslasel olid oma „hoolealused“. Kaljo Tammel olid nendeks tema metsas redutavad vennad Martin ja Erni ning õemees August Poom. Kui oli karta haarangut või metsloomajahti, toodi külla teade, mida ahelikuna edasi viidi ning hoiatus metsavendadele saadeti.

Suurem operatsioon oli telefoniaparaadi vargus enne valimisi. Kaljo tegi seebi sisse koolimaja uste võtmete jäljendid ja valmistas uued. Aparaadi vargus õnnestus. Kuigi valimipäevaks toodi kohale teine telefon, oli lärmi palju. Valimiste ajal läksid kaduma valvurite püssid. Need leiti hiljem kastist koolilaste seinapiltide alt. Kõik teadsid, et võitlus kestab.

Kaljo püüdis ka lendlehti trükkida. Hektograafi valmistamise õpetuse sai ta punaste revolutsioonilisest kirjandusest. Tal oli glütseriini ja puuduva želatiini asendas kondiliimiga. Mitmekordsete katsetuste tulemusena saigi ta massi, mille abil õnnestus paljundada paarkümmend tindiga kujundatud lendlehte. Peagi läks olukord väga ärevaks. Asi tuli ajutiselt pooleli jätta.

Poiste tavaline “töö” oli metsavendade jaoks relvade ja laskemoona hankimine. Arreteerimisel oli Martin Tamme punkris 2 kuulipildujat, 8 vintpüssi, püstol, 2 granaati, 5 miini, suur kogus laskemoona jm – osaliselt Kaljo poolt muretsetud. Poisid käisid ka laskmist harjutamas – tulevases võitluses võis seda vaja minna. Püüti ülal hoida nii enda kui ka metsavendade võitlusvaimu.

Pärast vend Martini kinnivõtmist 1954. a arreteeriti ka Kaljo Tamm, kellele mõisteti 10 aastat vabadusekaotust. Ta vabanes 1956. aastal.

Teisi metsavendi siinkandis

• Einar Püss, Elisabeth Tõns ja noorim metsavend Toomas Tõns (Püss) – Raeküla kandis kohtusid metsa varjunud Einar Püss ja Elisabeth Tõns, kelle mõlema pered olid represseeritud. 1951. aasta sügisel sündis punkris neile poeg Toomas, kellele ohutu tuleviku tarbeks pandi ema Elisabethi perekonnanimi Tõns. Isa Einar suri 1952. a punkris südamepuudulikkusesse. Pärast seda, 1952. aasta sügisel tehti nende punkrile haarang, punker purustati, Toomas ja ema Elisabeth pääsesid. 1953. a tulid nad metsast välja. Toomase sünnitunnistusele tõmmati isa koha peale kriips, mis vabastas ta võimude silmis bandiidistaatusest, ning isa põrm maeti pühitsetud mulda.

• Oskar Tompel – osales II maailmasõjas Saksa poolel, pärast sõda sattus puskari ajamise tõttu kohtu alla. Põgenes koos poja Alar Tompliga metsa. Lasti maha arreteerimisel 12.12.1950.

• Alar Tompel – ööl vastu 12. detsembrit 1950 korraldati punkrile rünnak, milles isa Oskar sai

silmapilkselt surma pähe lastud kuulidest. Olles šokeeritud isa surmast tuli ta kutsumise peale ise punkrist välja ja ta arreteeriti. Suri peksmise tagajärjel 14.01.1951 Tallinna vangla haiglas.

• Juhan Kukner – tapeti punkris Kleimanni karjamaal Avispea külas 19.11.1946.

• Jakob Kukner – tapeti punkris Kleimanni karjamaal Avispea külas 19.11.1946.

• Endel Saage – arreteeriti 1946. a, vabanes 1956. a.

• Arnold Pertman – arreteeriti punkris 1946. a, määrati 4 aastat vabadusekaotust kui

kriminaalkurjategijale.

• Gustav Kask – 11.05.1945 langes Lebaveres vangi. Lasti maha Tallinna vanglas 29.10.1946.

• Heino Juhkam – oli 1937–40 Roela Kaitseliidu rühmaülem ja Roela Tuletõrjekompanii

pealik. Tema juhtimisel pidas ta neljane salk 11. märtsil 1946 Aruküla punkrilahingu, mis kestis terve päeva ning kust pimeduse saabudes kõik metsavennad välja murdsid. Langes umbes 15 punaväelast. Heino langes vangi 21.07.1946 Aruküla lähedal Lille talu metsaküünis agent Koidula ehk Helgi Maasilla abil, kes oli olnud metsavendade abistaja ja keda tugevalt töödeldi. Mõisteti surma ja lasti maha 29.10.1946 Tallinnas Patarei vanglas.

• Mihkel Juhkam – Heino Juhkami isa. Võttis osa Aruküla punkrilahingust. Tabati

metsavennana Vaimastveres Tartumaal. Mõisteti surma ja hukati 13.01.1947.

• Leopold Moor – Aruküla lahingust osavõtja. Lasti maha 29.10.1946 Tallinnas Patarei vanglas.

• Karl Moor – Aruküla lahingust osavõtja. Lasti maha 29.10.1946 Tallinnas Patarei vanglas.

• Johannes Seinpere – metsavend. Arreteeriti ja mõisteti surma. Otsus viidi täide 29.10.1946

Tallinnas Patarei vanglas.

• Richard Saage – esimese Nõukogude okupatsiooni ajal juhtis metsavendade salka. Teise

Nõukogude okupatsiooni ajal läks metsa ja varjas end kuni amnestiani 1956. a.

• Erni Tamm – Martin ja Kaljo Tamme vend, metsas 1944–1947.

• August Poom – oli metsas 1944–1945, arreteeriti, vabastati, metsavend 1945–1953.

• Hermiine Liimer koos kahe lapsega – põgenesid metsa pärast 1949. a küüditamist.

• Uno Rink koos oma emaga – põgenesid metsa pärast 1949. a küüditamist.

• Laine Uusmaa – põgenes metsa pärast 1949. a küüditamist.

• Alfred Uudevald

• Rein Kukkur

• Voldemar Poom

• Erich Poom

• Heino Lumiste

• Aksel Vind

Teksti koostajad:

Ellu Moisa

Edgar Tammus

Heili Tammus