Lebavere lahing

Ööl vastu 8.septembrit 1941 nägi Triigi metsavaht Eduard Ustav mööda metsateed liikumas vene sõdurite kolonni. Hommikul varakult tuli ta Lebaverre metsnik Kaarel Kasesalule seda teatama, kes omakorda andis telefoni teel teate edasi Väike-Maarjasse Vao valla Omakaitse ülemale lipnik Tarmo Undlale.

Undlal ei olnud Väike-Maarjast kohe mehi rohkem kaasa võtta kui 2 (endaga kokku 3) ja, et oli vaja kiiresti tegutseda, siis asuti teele. Kaasa võeti 1 kergekuulipilduja, Undla võttis ise automaatpüssi ning kolmas mees sai relvaks vene vintpüssi.

Eipri külas kohtasid nad paari OK meest, kellelt saadi teada, et K. Rohulti talus käinud venelased öösel sees ja jätnud sinna maha juudist naisarsti. T. Undla kuulas juuditari üle, saades teada, et venelaste arv ulatub paarisajani ning nende hulgas on palju politrukke ja komandöre. Ka laskemoona ja relvi olevat külluses, liikumissuunaks Narva.

Peale Ustavilt teate saamist, alustas K. Kasesalu meeste kokkukogumist, saates sõna ja helistades ümbruskonna küladesse. Mehed kogunesid tema maja juurde. Vahepeal tegi Ustav luuret ja avastas, et venelased peatuvad Lebaverest lõunas kv nr 109 peal. Arvati, et ka, vähemalt osaliselt, kv nr 94-s.

Ka punased käisid külas luurel ja ilmselt märkasid meeste kogunemist. OK ei saanud enam viivitada ja kuigi mehi oli kogunenud vaid 36 (teistel andmetel 38), otsustati tegutseda.

T.Undla tegi rünnakukava, jaotas mehed kahte rühma: 10-12 meest (ll rühm),Gustav Kase juhtimisel, saadeti ette lagedast põllust ida poolt, mööda metsa kvartalis nr 94, arvestusega, et seal taganevad venelased vastu võtta. Neil olid küll relvastuseks 1 kergekuulipilduja (kuulipildur E. Vaiksalu) ja paar automaatpüssi, kuid näiteks E. Tammel kaheraudne jahipüss ja A.Tammel jaapani vintpüssile ainult 20 padrunit. 

Kuna kuulipilduja, väidetava rikke tõttu, ei teinud ainustki pauku ja samuti ei töötanud teine automaatpüss, oli rühma tulejõud nõrk. Siin tehti lahingu planeerimisel küll jäme möödalaskmine, sest plaani järgi pidi ju see rühm kogu taganeva vaenlaste massi vastu võtma.

Suurem grupp aga liikus põllust läänes läbi metsa, üle Lebavere – Avispea tee, kv-sse nr 109. Seal jaotati mehed kolme jakku: 1. jagu sihi äärde (ülemaks K.Kasesalu), 2. jagu (ülemaks T.Undla) ja 3. jagu (ülem pole teada) järjekorras paremale. Jaod hargnesid ahelikku ja plaani kohaselt pidid poolkaares liikudes ning vaenlasega kohtumisel neid rünnates suruma nad kv-list109 välja, peaaegu lagedale heinamaale (kv 110) ja varitsusse saadetud G. Kase rühma ette. Rünnaku alguse ajaks määras lpn.Undla 12:45.

Kui rinne oli korraldatud ning rünnaku alguseni jäänud veel 2 minutit, käis korraga eespool püssipauk. Lpn.Undla arvas, et venelased ründavad ettesaadetud mehi ja andis kohe pealetungikäsu.

Tegelikult jõudis 2. rühm just siis venelastega silmsidesse ja üks üle sihi tulev sõdur tulistas E. Vaiksalut (õnneks ei tabanud), ilmselt oli märganud Kaitseliidu vormimütsi. Vaiksalu viskus pikali ja keeras teda reetnud mütsimärgi tahapoole, et see uuesti vastasele silma ei hakkaks.

Venelaste ja Kase rühma vahe oli selleks ajaks ca 50 meetrit. Samaaegselt Vaiksaluga viskus kogu rühm pikali ja mehed varjusid ning vastavalt Kase korraldustele võeti roomates sisse positsioon. Rühm avastas oma üllatuseks, et venelased on rivistunud kolonni lageda heinamaa ja metsa vahelisele laiale sihile. Kask andis koheselt käsu avada kolonni pihta kiirtuli, millele algul ei olevat reageeritudki, kuid siis, kui kolonnile korraldusi jagav politruk langes, tõmbuti ahelikku kv nr 109 nurgal. 

Sealjuures olid ohvitserid ja politrukid mehi sundinud, enamik sõdureid tõmbus tagasi, jättes ohvitserid ja politrukid ettepoole. Tegelikult sai politruk, kes esimesena langes, raskelt haavata ning tappis end ise granaadiga. Hiljem laipa uurides jõuti järeldusele, et see oligi kõrgeim ülemus. Tema ühest taskust leiti mitmetuhande rublane, poolenisti põlenud, rahapakk ning teises taskus oli selle väeosa loomise päevakäsk.

Kui venelased kv-is 109 positsioonile asusid, siis nende kuulipildur asus sihiristile, looduslikku lohku. Sealt sai ta tulistada piki mõlemat sihti, mida ta vaheldumisi tegigi. Et ühele poole tulistades ta teise sihi vabaks jättis, tekkis olukord, et Kase rühmast A.Uudevald sai üle sihi roomata. Ta roomas kuulipildujale võimalikult lähedale ning tõusis mõne lepavõsu varjus püsti ja avas kuulipilduri pihta oma karabiinist tule. Peatselt kuulipilduja vaikiski, kuid siis jäi ta ise marutule alla, aga tal õnnestus siiski omade juurde tervelt tagasi jõuda.

Lpn. Undla rühma mehed tungisid peale kolmes jaos. Sellest kirjutab T.Undla järgmiselt: ”Kuule plaksus ümberringi puudesse ja neid näis tulevat ka selja tagant. Hiljem selgus, et 3. jagu oli jäänud maha ja kuna venelaste tuli käis poolvasakult üle meie nendeni, tulistasid nad sealt huupi vastu. Oli tükk aega selline kahe tule vahele jäämise tunne. Varsti lõppesid aga tagantpoolt lasud.”

Selle rünnaku juures sai esimese jao ülem metsnik Kaarel Kasesalu otse pähe tabanud vaenlase kuulist surma. Kasesalu kandis lahingus metsniku vormi ja metsniku vormimütsi. Mütsil oli suur kullavärvi kokard ja täpselt selle alla teda kuul tabaski. Kuna Kasesalu langemist omadest keegi ei näinud, siis saadi ta langemisest teada ühe haavatud venelase käest.

 See juhatas E. Tammele ka koha kus „teie ohvitser” langes. E. Tamm leidis koheselt juhatatud kohast langenu ja kuna see oli suure kuuse all sihi servas, siis lõikas kuuse sisse noaga risti. See rist oli aastakümnete jooksul täpseks orientiiriks, kuni selle metsa mahalõikamiseni. Seda kuuske kutsutigi ristikuuseks.

2. rühma lõigus algas vaenlaste äge pealetung, siis kui Undla rühm jõudis venelastega silmsidesse. Venelastele sai selgeks, et neid ähvardab sissepiiramine ja tee oli vaba ainult lagedale heinamaale. Sealt põgenemisel oleks kaotused olnud suured ja nii leitigi, et lihtsam on need mõned mehed „eest ära pühkida”. Selles ägedas rünnakus sai raskelt haavata Helmut Green. Tal lõhkus kuul ühe ribi ja rebis puruks rinnalihase. Tema rühmakaaslased ei suutnud survele vastu panna, sest neid oli jäänud vaid 5-6 meest ja neistki üks jahipüssiga. 

Lahingust ei võtnud ju osa „rikkes” kuulipildujaga ja „tõrkuva” automaatpüssiga mehed, sest neil ju polnudki millestki pauku teha. A. Tamm ja A. Uudevald kandsid ründajate eest ära raskelthaavatud H. Greeni, sest mahajäämisel oleks ta kindlalt tapetud. Need vähesed mehed tõmbusid lääne poole, peaaegu põllu serva, lastes ligi sajamehelise grupi lihtsalt endast mööda.

See grupp venelasi läks küla keskel asunud metsamaterjalide laoplatsilt läbi,tulistades seal töötanud metsatöölisi. Töölistest sai raskelt haavata Juhan Tamm, kes suri 14.09.1941 Rakvere haiglas. Venelased liikusid veel veidi edasi, siis pöördus osa ida suunas. Teised jõudsid poole kilomeetri pärast Männisalu küla põldude äärde ning avasid seal tule viljalõikajate peale.Õnneks keegi pihta ei saanud. Venelased seejärel pöördusid itta, Viru-Roelasse suunduvale metsasihile.

Lahingu kiiremaks lõpetamiseks otsustas Undla teha nelja mehega paremaltkülghaarde, et saada venelased välja kvartalite 109 ja 110 vahelise sihi ääres olnud puuriida tagant. Kui nad riitadeni jõudsid oli lahing praktiliselt lõppenud, sest venelased olid põgenenud ida suunas üle lageda heinamaa nurga. Osa, lahingu alguses lõuna suunas tagasitõmbunud venelastest, jõudis 3. jao mahajäämise tõttu piki 109. kvartali idaserva mööda, ründajate eest läbi, heinamaade taguse metsani.

Venelased kandsid sinelitest tehtud kanderaamil kaasas lahingus haavata saanud politrukki või komandöri. Kummas grupis need lahingupaigast põgenesid, pole teada. Fakt on see, et haavatut kanti algul lõuna suunas ja seejärel pöörduti ida poole. Hiljem nähti seda „seltskonda” Rohu küla all metsas. Samal marsruudil leiti sügise jooksul veel mitu haavadesse surnud venelase laipa.

Puuriida tagant põgenenud grupist üks jalast haavatud sõdur peitis end heinamaal oleval põllul, viljakärpa all ja tuli sealt päev hiljem ise välja. Surnuidoli punaarmeelaste hulgas 14, haavatuid 5. Need korjati kokku lahinguplatsilt.

Lahingule järgnevatel päevadel tähistas Lebavere metsavaht Gustav Kask K. Kasesalu langemise koha põllukiviga, millele oli kirjutatud langenu nimi, sünni- ja surmaaeg.

1942. a, Lebavere lahingu 1. aastapäeval, avati pidulikult langemise kohas praegune mälestuskivi. 1949 a. kevadel peitis metsavaht E. Ustav kivi maasse, et vältida selle õhkulaskmist. Enne kivi peitmist oli see vastupanuliikumise kultuskoht ja soojal ajal olid kivi ees alati lilled.

1996. a, lahingu 55. aastapäeval, avati taas Kaarel Kasesalu mälestuskivi, mis tähistab ühtlasi ka Lebavere lahingu aega ja kohta ning on ka mälestuseks kõigile neile Lebavere endistele elanikele, kes kannatasid või hukkusid punase terrori läbi ja kellede hauakünkaidki pole teada.

Allikas: Kaljo Tamm, aprillis 2007