Kolhoosid. Väike-Maarja kolhoos

Esimesed 5 kolhoosi loodi Eestis 1947.a. 1948.a. asutati neid vaevaliselt juurde. Venemaa kogemus näitas, et talurahva vastuseisu saab murda vaid totaalse terroriga. Pärast 1949.a. märtsiküüditamist astusid hirmunud talupojad kiiresti kolhoosidesse.

Loomad ja töövahendid ühistati. Tööl tuli käia üheskoos. Esimestel aastatel, kui kolhoosid olid väikesed, suudeti tööd kaunis hästi organiseerida. Peagi algas kolhooside liitmine ja majandid hakkasid alla käima. Tihti ei saadud palgaks midagi, elatuti oma väikesest abimajapidamisest (0,6 ha maad, 1 lehm, paar siga, mõned kanad). Seegi vähene, mida kolhoos suutis toota, tuli anda riigile normiks ja masina-traktorijaamale tellitud töö eest.
Olukord hakkas paranema, kui 1958.a. kaotati traktorijaamad ja tehnika läks kolhooside kätte. Riik suurendas vähehaaval põllu-majandussaaduste kokkuostuhindu. Mindi üle naturaaltasult rahapalgale.

Edukad olid need kolhoosid, kus rajati abitootmine: veinitehased, tärklise- ja õlle(maltoosa)-vabrikud jne. Sealt sai kolhoos raha, mis suunati põllumajandusse. Venemaalt tuli odav kütus.

Eestis kerkis esile kümmekond väga jõukat kolhoosi, kus suudeti tööd hästi organiseerida, hankida parim kaader, saada riigilt esimeses järjekorras uusi masinaid, rohkesti odavat jõusööta, väetisi jne. Selliste majandite seas oli ka Väike-Maarja kolhoos. Temagi käis läbi raske tee tootmise täielikust laostumisest eesrindliku suurtootmiseni, kus suudeti kolhoosnikele tagada jõukas elu ja hea teenindamine. Suuri teeneid kohaliku kolhoosi arengus oli andekal kolhoosiesimehel Boris Gavronskil.

Pärast Eesti taasiseseisvumist ja omandireformi jagunes Väike-Maarja kolhoos 28-ks firmaks, milledest enamus vaatamata raskustele edasi tegutseb. Kõike seda kajastab Väike-Maarja Muuseumi ainulaadne kolhoosiajaloo ekspositsioon.