Johan Kukk

13.aprill 1885 - 4.detsember 1942

125. aastat tagasi sündis Salla vallas Käru külas (tänapäeval Väike-Maarja vallas) talupidajate peres Eesti Vabariigi riigimees ja majandusteadlane Johan Kukk.

Tema koolitee algas 1893.a. Salla-Käru vallakoolis. Väike-Maarja kihelkonnakool oli lühikeseks vaheetapiks (1896-1897) enne Tartu reaalkooli astumist. Pärast Riia polütehnikumi lõpetamist 1910.a. töötas J.Kukk mitmetes rahandusega seotud ametites.

Poliitikasse sekkus J.Kukk juba Tartus õppimise ajal. Ta osales “Noor-Eesti” liikumises, noorte rahvuspoliitilises organisatsioonis “Eesti Külvaja” ega jäänud kõrvale 1905.a. revolutsioonist. 1917-1918.a, olles Eesti Maavalitsuse liige, aitas ta kaasa Eesti riigi loomisele. J. Kuke koostatud Eesti iseseisvuse manifestiga kuulutati 24.veebruaril 1918.a. “Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides, … tänasest peale iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks”.

Johan Kukk

Töö oma riigi heaks jätkus- J.Kukk oli mitmel korral valitsuses, 1922-1923 koguni riigivanem. 1921.a. kaubandus-tööstusministrina teostas ta radikaalse reformi vabakaubanduse suunas. Mitmeid aastaid tegutses J.Kukk panganduses ning ühistegevas liikumises. Osalemine poliitikas määras tema saatuse nõukogude okupatsiooni ajal. J.Kukk arreteeriti 1940.a. oktoobris ja ta suri 4.detsembril 1942.a. Venemaal Arhangelski oblasti Kargopoli vangilaagris.

15.aprillil 2000.a avati  Avanduse vallavalitsuse ja Simuna Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel J. Kuke sünnikohas mälestuskivi.

Johan Kukk meenutas

„Manifesti projekti kokkuseadmine anti minu hooleks. Võisin seda kõige suurema ettevaatusega teha, sest niihästi minu ametikohas- Ühistegevuse Büroos- kui ka erakorteris oli igal ajal läbiotsimist karta. Üksikute paberiribade pääle sai siiski kava valmis visatud, mis komisjoni poolt heakskiitmist leidis. Ühel veebruari esimestest päevadest kogunes Vanematekogu ühes Maavalitsusega ja erakondade esindajatega jälle Haritlaste Klubisse, kus malelaudade taga istudes manifesti projekt läbi arutati ja vastu võeti. Lõplikuks redigeerimiseks määrati komisjon (Ast, Veiler, Kukk), mis ilma suuremate muutmisteta minu projektile lõpliku kuju andis.

Seega oli iseseisvuse manifest valmis. 

Nüüd tekkis tema laialisaatmise ja paljundamise küsimus. Tallinnas oli seda tol ajal täiesti võimatu trükkida, sest kõik trükikojad seisid enamlaste kontrolli all. Ka käsikirjaliste ärakirjade valmistamine teiste linnade jaoks oli hädaohtlik, sest kui see enamlaste kätte oleks sattunud, oleks kindlasti kõiki Maapäeva ja Maavalitsuse liikmeid kinnivõtmine ähvardanud. Siiski valmistati temast paar ärakirja (Pärnu, Haapsalu ja Tartu jaoks), mis voodri vahele ja saabastesse peidetult alal hoiti. Alguseksemplar sai minu poolt hoiule antud Tööerakonna tolleaegse asjaajaja K. Tiitso kätte, kes ta veekindlas ümbrikus kokkurullitult kuskil kindlas paigas kuni 24. veebruarini alal hoidis.

Kui pärast 23. veebruari rahutut ööd vene madrused ühes eesti äraandjatega läänest tulevate Saksa vägede eest laevadele jooksid, oli esimene asi manifest peiduurkast välja tuua ja tema trükkimine korraldada. …

Igatahes olid juba kella 4 ajal manifesti esimesed eksemplarid ühes Päästekomitee esimeste päevakäskudega Tallinna müürinurkadel ja kuulutasid, et tänasest pääle olgu Eesti iseseisev ja vaba.“