Ballistilised raketid Nõukogude Liidus
Rakett R-1 (V-2, A-4)
1945 Teise Maailmasõja lõpuks oli Saksamaa ainus riik maailmas, milline omas töökõlblikku ballistilist raketti, milleks oli V-2 (ehk A-4) ning tal oli ka kogemus nende kasutamiseks sõjaliseks otstarbeks. Kui sõjategevus jõudis 1945 Saksamaa pinnale, siis alustasid liitlased, eriti aga USA ja NSVL informatsiooni ja näidiste kogumist ballistiliste rakettide kohta. Ühtki komplektset, tervet raketti V-2 nõukogude spetsialistide kätte ei langenud.
Saksamaal, Poolas ja Tsehhis asuvatest ettevõtetest korjati kokku rakettide detailid ning sõlmed, millest Saksamaal monteeriti kokku 29 raketti, NSVL-i saadeti 10 raketi detailid. Algul katsetati Saksamaal valmistatud osadest kokkumonteeritud rakette, hiljem hakati neid tootma suurtükitehase nr.88 juurde looduderikonstrueerimisbüroos (nov 1945, eesotsas S.Koroljov).
Rakettide katsetamiseks loodi 1947 Stalingradist 100 km kaugusel katsepolügoon Kapustin-Jar. Okt 1947 startis sealt esimene NSVL-is kokkumonteeritud V-2 . Raketile anti nimi R-1. Nov 1950 võeti R-1 NL relvastusse.
Juunist 1951 alustati rakettide R-1 seeriatootmist. Raketid V-2 ehk R-1 olid üheastmelised, omades stardikaalu 12,9 – 13,4 T. Raketid olid 12 või 14,6 mpikad ning suurima läbimõõduga 1,65 m. Kasulik koorem raketi esiosas oli kaaluga ca 1 T, lennukaugus kuni 300 km. Raketi kütuseks oli 80 %etüülpiiritus, oksüdeerijaks vedel hapnik, mida oli kokku 9,25 T. Mootoriks oli ühekambriline rakettmootor
Rakett R-2
Juba 1946 alustati täiustatud raketi projekteerimist Esimest eksemplari katsetati sept-okt 1949, katsetused toimusid kuni 1952, mil startis 14 seda tüüpi raketti, neist 12 edukalt. 1952 a lõpul võeti rakett R-2 relvastusse.
Rakett R-2 erines eelkäijast eelkõige sellega, et lennutrajektori lõpposas eraldus lõhkepea (raketi esiosa) ja jätkas iseseisvat liikumist sihtmärgile. Rakett oli pikem – 17,65 m, kuid tema suurim läbimõõt oli sama – 1,65 m. Raketi stardikaal oli ka suurem – 20,4T ning ta suutis kanda kasulikku koormat 1,5T. Mootoriks oli moderniseeritud rakettmootor RD-101.Kütus ja oksüdeerija olid samad, mis eelkäijal, kuid nende kogukaal oli 15,8 T. Raketi arvestuslikuks lennukauguseks oli ca 600 km. Nii raketi R-1, kui ka R-2 veoks ning paigutamiseks stardipositsioonile kasutati analoogset Saksamaal raketi V-2 jaoks kasutatud seadet ning mida pukseeris roomikutel liikuv suurtükiveduk.
R-1 ja R-2 olid esialgu varustatud tavalõhkepeaga, mis vastas ca 1000 kg lennukipommi võimsusele. 1955 töötati välja rakettidele R-2 tuumalõhkepea, mis 1956 hakkas saabuma raketivägedesse. Lõhkepea oli võimsusega 80kT ning hiljem kasutati seda rakettidel R-5M. Puuduvad igasugused andmed, et raketid R-1 ja R-2 oleks startinud tuumalõhkepeadega.
Strateegilised raketid R-5 ja R-5M
S.Koroljovi konstrueerimisbüroos järgnes rakettide R-5 jaR-5M väljatöötamine. Esimesed rakettide R-5 katsetused viidi läbi märtsist- maini 1953. Katsetused jätkusid 1954. Kuna rakett R-5 tavalõhkepeaga ei peetud efektiivseks relvaks, siis apr 1954 alustati moderniseeritud raketi R-5Mväljatöötamist. See oli mõeldud tuumalõhkepea tarvis. Jaan 1955 toimus R-5M esmakatsetus, mis kulges edukalt.
Katsetusi jätkati 1956, kusjuures 2.02.1956.a. startis rakett reaalse tuumalõhkepeaga võimsusega 80 kT, mis lõhkes 1200 km kaugusel Kara-Kumi kõrbes. Esimese raketiga kohaletoimetatud tuumalaengu lõhkamine maailmas oli toimunud edukalt. Juunis 1956 võeti rakett relvastusse. Algas nende seeriatootmine. Toimus massiline raketiväeosade moodustamine ning vanade ümberrelvastamine rakettidega R-5M. (1968 võeti raketid lahingarvestusest maha).
Raketi R-5M pikkuseks oli 20,8 m, kusjuures oli säilinud maksimaalne läbimõõt1,65 m. Raketi stardikaal oli 28,6 T, kusjuures kütuse ja oksüdeerija kaal, mis olid jäänud endisteks oli 24,3 T. Jõuallikaks oli ühekambriline rakettmootor RD-103. Maksimaalseks lennukauguseks 1200 km. Rakett võis kanda kasulikku koormat kuni 1,4T, seejuures eralduva lõhkepeana kasutati 300kTvõimsusega, vähemal määral 1MT võimsusega tuumalõhkepäid.
Eelpoolnimetatud raketid R-1, R-2 ja R-5M balti riikides ei dislotseerunud. Lähimad R-5M tüüpi olid Kaliningradi oblastis Gvardeiskis.
Kesktegevuskaugusega strateegilised raketid R-12 ja R-12U
Veebr 1953 algas uue raketi R-12 väljatöötamine, kus põhimõtteliselt uuendusena kasutati oksüdeerijanalämmastikhappe ja lämmastikoksiidide segu ning kütusena puhastatud petrooliumi ühendeid. Nimetatud asjaolu võimaldas vähendada raketi stardieelse ettevalmistuse kestvust. Uudne oli oli ka neljakambriline rakettmootor RD-214.
Okt 1955 valmis raketi R-12 eskiisprojekt, juunis 1957toimus Kapustin-Jari polügoonil raketi esimene edukas start. Okt 1958 algas selle raketi seeriatootmine. Rakett võeti kasutusele märtsis 1959. Raketti demonstreeriti sõjaväe paraadil Punasel väljakul esmakordselt 1961.
Rakett R-12 oli pikkusega 22,1 m ning endiselt suurima läbimõõduga 1,65 m(nagu V-2 ja R-1). Raketi stardikaaluks oli 41,7 T, kasulikuks koormaks 1,6 T. Raketi tühikaal oli 3,15 T, kütus ja oksüdeerija kaalusid 37 T. Üheastmelise raketi maksimaalseks lennukauguseks oli kuni 2000 km. Jõuallikana kasutati neljakambrilist rakettmootorit RD 214.
Raketil kasutati üldjuhul standartset termotuumalõhkepead võimsusega 1 MT (malõi monoblok) ning võis kasutada termotuumatuumalõhkepead võimsusega kuni 2,3 MT (bolshoi monoblok, kaalud vastavalt 1,4 ja 1,6 T). Raketil võidi kasutada ka kasetttüüpi keemiarelva lõhkepead „Tuman”.
Raketi juhtimine toimus täiustatud güroskoopsüsteemi abil, loobuti korrektsioonist raadiosignaali abil, sest see võimaldas raketti raadiosignaali abil lennutrajektoorilt kõrvale kallutada. Güroskoopidega juhtimine ei võimaldanud enam lennu ajal raketi trajektoori korrigeerida.
Nagu kõik tolleaegsed nõukogude raketid, kuulus ka R-12 stardieelsele ettevalmistamisele palju aega, mis kulus raketi tankimiseks kütuse ja oksüdeerijaga, lõhkepea monteerimiseks ning güroskoopide käivitamiseks.Raketikompleksil R-12 oli neli valmisolekuastet:
Valmisolek nr.4 (alaline) – Rakett asus kontrollitult tehnilisel positsioonil (vastavas angaaris). Güroskoobid ei olnud külge ühendatud ega käivitatud, lõhkepea asus eraldi laos, rakett ei olnud tangitud. Sellistes tingimustes võis raketti hoida kogu garantiiaja vältel 7 aasta jooksul. Raketi stardiks hästitreenitud meeskonna poolt kulus vähemalt3 tundi ja 25 min.
Valmisolek nr.3 (kõrgendatud) – Rakett asus kontrollitult tehnilisel positsioonil (vastavas angaaris). Güroskoobid olid külge ühendatud ning lõhkepea paigaldatud. Selliselt võis rakette hoida 3 aastat. Raketi stardiks kulus 2 tundi ja 20 min.
Valmisolek nr.2 (esimese astme kõrgendatud) – Rakett oli asetatud stardipositsioonile, güroskoobid olid käivitatud, raketi aparatuuri olid sisestatud lähteandmed. Raketi kõrval seisid tankimisautod kütuse ja oksüdeerijaga. Selliselt võis raketti hoida 3 kuud. Raketi stardiks kulus1 tund.
Valmisolek nr.1 (täielik) – Rakett on tangitud kütuse ja oksüdeerijaga ning sihitud. Tangitud ei olnud käivitussegu TG-02. Sellisena võis raketti hoida ühe kuu vältel. Raketi stardiks kulus 30 min.
Kõiki rakette sai paigaldada stardipositsioonidele või shahtidesse üksnes ilma tankimata. Tangituna ei olnud võimalik rakette liigutada, ega muuta nende asendit. Selleks tulid raketid uuesti kütusest tühjendada.
Kuna senised raketid startisid maapealsetelt positsioonidelt, olles seal juba stardieelsetel ettevalmistustel, olid nad vaenlase poolt kergesti vaadeldavad ning hävitatavad. Sellest lähtudes töötati välja raketi R-12 edasiarendus – R-12U, mis võis startida ka maaalustest shahtidest. Esimene rakett R-12U startis sept 1959. Raketi R-12U esimene maaalune shaht valmis Plunge linna lähedalLeedus 1.01.1963.a. Relvastusse võeti R-12U 5.01.1964.a.
Eestis
Eestis on asunud strateegilistest rakettidest ainult R-12 ja R-12U, viimane neist ainult Valgamaal Vilaski baasis. See oli ainus baas, kus raketid paiknesid seal asuvates maaalustes vertikaalsetes sahtides.
Eesti NSV territooriumil paiknes neli raketipolku ja need olid järgmised:
304.kaardiväe raketipolk (s/o 14372) asus Rakvere linnas Arkna teel ning sellele allus kaks divisjoni Kadilas ja Rohul. Teised Võru linnas(divisjonid Sännas ja Nursil), Haapsalu rajoonis Piirsalus (divisjonid Piirsalus ja Siimikal) ja Valga linnas (divisjonid Roonil, Unikülas ja Vilaskis).
304. raketipolk (asus Rakveres-Kadilas-Rohul) saadeti laiali 1978. a teisel poolel, samal ajal saadeti laiali ka Piirsalus asunud raketipolk. Valgas asunud raketipolk saadeti laiali 1982.a. 1983.a. allutati Võrus, Aluksnes (Lätis) ja Valgas asunud polgu Vilaski divisjon Ostrovi raketidiviisile staabiga Pihkva oblastis.Need polgud saadeti laiali aastatel 1987 – 1989.
Õhutõrjerakettidest
Õhutõrjerakette oli Eestis võrratult rohkem. 1979.a. kevadel kolis Rakverre Arkna teel asuvatesse ruumidesse 207.seniitraketi brigaadi staap (s/o 96420). Enne oli seal 304.raketipolgu (Kadila-Rohu) staap. 207. seniitraketi brigaadil olid Rakvere rajoonis järgmised divisjonid:
5.seniitraketi divisjon – Päide; 8.seniitraketi divisjon – Kutsala; 9.seniitraketi divisjon – Noonu (Ilpalu); 10.seniitraketi divisjon – Lahe; 2.tehniline divisjon – Udriku (Imastu)
207.seniitraketi brigaad allus 14.õhukaitsediviisile (staap Tallinnas Filtri tee 12) s/o 03115.
Vt lisaks Nõukogude piir ja lukus elu. Meie mälestused. Koostaja E. Tammer
Undlal ei olnud Väike-Maarjast kohe mehi rohkem kaasa võtta kui 2 (endaga kokku 3) ja, et oli vaja kiiresti tegutseda, siis asuti teele. Kaasa võeti 1 kergekuulipilduja, Undla võttis ise automaatpüssi ning kolmas mees sai relvaks vene vintpüssi.
Eipri külas kohtasid nad paari OK meest, kellelt saadi teada, et K. Rohulti talus käinud venelased öösel sees ja jätnud sinna maha juudist naisarsti. T. Undla kuulas juuditari üle, saades teada, et venelaste arv ulatub paarisajani ning nende hulgas on palju politrukke ja komandöre. Ka laskemoona ja relvi olevat külluses, liikumissuunaks Narva.
Peale Ustavilt teate saamist, alustas K. Kasesalu meeste kokkukogumist, saates sõna ja helistades ümbruskonna küladesse. Mehed kogunesid tema maja juurde. Vahepeal tegi Ustav luuret ja avastas, et venelased peatuvad Lebaverest lõunas kv nr 109 peal. Arvati, et ka, vähemalt osaliselt, kv nr 94-s.
Ka punased käisid külas luurel ja ilmselt märkasid meeste kogunemist. OK ei saanud enam viivitada ja kuigi mehi oli kogunenud vaid 36 (teistel andmetel 38), otsustati tegutseda.
T.Undla tegi rünnakukava, jaotas mehed kahte rühma: 10-12 meest (ll rühm),Gustav Kase juhtimisel, saadeti ette lagedast põllust ida poolt, mööda metsa kvartalis nr 94, arvestusega, et seal taganevad venelased vastu võtta. Neil olid küll relvastuseks 1 kergekuulipilduja (kuulipildur E. Vaiksalu) ja paar automaatpüssi, kuid näiteks E. Tammel kaheraudne jahipüss ja A.Tammel jaapani vintpüssile ainult 20 padrunit.
Kuna kuulipilduja, väidetava rikke tõttu, ei teinud ainustki pauku ja samuti ei töötanud teine automaatpüss, oli rühma tulejõud nõrk. Siin tehti lahingu planeerimisel küll jäme möödalaskmine, sest plaani järgi pidi ju see rühm kogu taganeva vaenlaste massi vastu võtma.
Suurem grupp aga liikus põllust läänes läbi metsa, üle Lebavere – Avispea tee, kv-sse nr 109. Seal jaotati mehed kolme jakku: 1. jagu sihi äärde (ülemaks K.Kasesalu), 2. jagu (ülemaks T.Undla) ja 3. jagu (ülem pole teada) järjekorras paremale. Jaod hargnesid ahelikku ja plaani kohaselt pidid poolkaares liikudes ning vaenlasega kohtumisel neid rünnates suruma nad kv-list109 välja, peaaegu lagedale heinamaale (kv 110) ja varitsusse saadetud G. Kase rühma ette. Rünnaku alguse ajaks määras lpn.Undla 12:45.
Kui rinne oli korraldatud ning rünnaku alguseni jäänud veel 2 minutit, käis korraga eespool püssipauk. Lpn.Undla arvas, et venelased ründavad ettesaadetud mehi ja andis kohe pealetungikäsu.
Tegelikult jõudis 2. rühm just siis venelastega silmsidesse ja üks üle sihi tulev sõdur tulistas E. Vaiksalut (õnneks ei tabanud), ilmselt oli märganud Kaitseliidu vormimütsi. Vaiksalu viskus pikali ja keeras teda reetnud mütsimärgi tahapoole, et see uuesti vastasele silma ei hakkaks.
Venelaste ja Kase rühma vahe oli selleks ajaks ca 50 meetrit. Samaaegselt Vaiksaluga viskus kogu rühm pikali ja mehed varjusid ning vastavalt Kase korraldustele võeti roomates sisse positsioon. Rühm avastas oma üllatuseks, et venelased on rivistunud kolonni lageda heinamaa ja metsa vahelisele laiale sihile. Kask andis koheselt käsu avada kolonni pihta kiirtuli, millele algul ei olevat reageeritudki, kuid siis, kui kolonnile korraldusi jagav politruk langes, tõmbuti ahelikku kv nr 109 nurgal.
Sealjuures olid ohvitserid ja politrukid mehi sundinud, enamik sõdureid tõmbus tagasi, jättes ohvitserid ja politrukid ettepoole. Tegelikult sai politruk, kes esimesena langes, raskelt haavata ning tappis end ise granaadiga. Hiljem laipa uurides jõuti järeldusele, et see oligi kõrgeim ülemus. Tema ühest taskust leiti mitmetuhande rublane, poolenisti põlenud, rahapakk ning teises taskus oli selle väeosa loomise päevakäsk.
Kui venelased kv-is 109 positsioonile asusid, siis nende kuulipildur asus sihiristile, looduslikku lohku. Sealt sai ta tulistada piki mõlemat sihti, mida ta vaheldumisi tegigi. Et ühele poole tulistades ta teise sihi vabaks jättis, tekkis olukord, et Kase rühmast A.Uudevald sai üle sihi roomata. Ta roomas kuulipildujale võimalikult lähedale ning tõusis mõne lepavõsu varjus püsti ja avas kuulipilduri pihta oma karabiinist tule. Peatselt kuulipilduja vaikiski, kuid siis jäi ta ise marutule alla, aga tal õnnestus siiski omade juurde tervelt tagasi jõuda.
Lpn. Undla rühma mehed tungisid peale kolmes jaos. Sellest kirjutab T.Undla järgmiselt: ”Kuule plaksus ümberringi puudesse ja neid näis tulevat ka selja tagant. Hiljem selgus, et 3. jagu oli jäänud maha ja kuna venelaste tuli käis poolvasakult üle meie nendeni, tulistasid nad sealt huupi vastu. Oli tükk aega selline kahe tule vahele jäämise tunne. Varsti lõppesid aga tagantpoolt lasud.”
Selle rünnaku juures sai esimese jao ülem metsnik Kaarel Kasesalu otse pähe tabanud vaenlase kuulist surma. Kasesalu kandis lahingus metsniku vormi ja metsniku vormimütsi. Mütsil oli suur kullavärvi kokard ja täpselt selle alla teda kuul tabaski. Kuna Kasesalu langemist omadest keegi ei näinud, siis saadi ta langemisest teada ühe haavatud venelase käest. See juhatas E. Tammele ka koha kus „teie ohvitser” langes. E. Tamm leidis koheselt juhatatud kohast langenu ja kuna see oli suure kuuse all sihi servas, siis lõikas kuuse sisse noaga risti. See rist oli aastakümnete jooksul täpseks orientiiriks, kuni selle metsa mahalõikamiseni. Seda kuuske kutsutigi ristikuuseks.
2. rühma lõigus algas vaenlaste äge pealetung, siis kui Undla rühm jõudis venelastega silmsidesse. Venelastele sai selgeks, et neid ähvardab sissepiiramine ja tee oli vaba ainult lagedale heinamaale. Sealt põgenemisel oleks kaotused olnud suured ja nii leitigi, et lihtsam on need mõned mehed „eest ära pühkida”. Selles ägedas rünnakus sai raskelt haavata Helmut Green. Tal lõhkus kuul ühe ribi ja rebis puruks rinnalihase.
Tema rühmakaaslased ei suutnud survele vastu panna, sest neid oli jäänud vaid 5-6 meest ja neistki üks jahipüssiga. Lahingust ei võtnud ju osa „rikkes” kuulipildujaga ja „tõrkuva” automaatpüssiga mehed, sest neil ju polnudki millestki pauku teha. A. Tamm ja A. Uudevald kandsid ründajate eest ära raskelthaavatud H. Greeni, sest mahajäämisel oleks ta kindlalt tapetud. Need vähesed mehed tõmbusid lääne poole, peaaegu põllu serva, lastes ligi sajamehelise grupi lihtsalt endast mööda.
See grupp venelasi läks küla keskel asunud metsamaterjalide laoplatsilt läbi,tulistades seal töötanud metsatöölisi. Töölistest sai raskelt haavata Juhan Tamm, kes suri 14.09.1941 Rakvere haiglas. Venelased liikusid veel veidi edasi, siis pöördus osa ida suunas. Teised jõudsid poole kilomeetri pärast Männisalu küla põldude äärde ning avasid seal tule viljalõikajate peale.Õnneks keegi pihta ei saanud. Venelased seejärel pöördusid itta, Viru-Roelasse suunduvale metsasihile.
Lahingu kiiremaks lõpetamiseks otsustas Undla teha nelja mehega paremaltkülghaarde, et saada venelased välja kvartalite 109 ja 110 vahelise sihi ääres olnud puuriida tagant. Kui nad riitadeni jõudsid oli lahing praktiliselt lõppenud, sest venelased olid põgenenud ida suunas üle lageda heinamaa nurga. Osa, lahingu alguses lõuna suunas tagasitõmbunud venelastest, jõudis 3. jao mahajäämise tõttu piki 109. kvartali idaserva mööda, ründajate eest läbi, heinamaade taguse metsani.
Venelased kandsid sinelitest tehtud kanderaamil kaasas lahingus haavata saanud politrukki või komandöri. Kummas grupis need lahingupaigast põgenesid, pole teada. Fakt on see, et haavatut kanti algul lõuna suunas ja seejärel pöörduti ida poole. Hiljem nähti seda „seltskonda” Rohu küla all metsas. Samal marsruudil leiti sügise jooksul veel mitu haavadesse surnud venelase laipa.
Puuriida tagant põgenenud grupist üks jalast haavatud sõdur peitis end heinamaal oleval põllul, viljakärpa all ja tuli sealt päev hiljem ise välja. Surnuidoli punaarmeelaste hulgas 14, haavatuid 5. Need korjati kokku lahinguplatsilt.
Lahingule järgnevatel päevadel tähistas Lebavere metsavaht Gustav Kask K. Kasesalu langemise koha põllukiviga, millele oli kirjutatud langenu nimi, sünni- ja surmaaeg.
1942. a, Lebavere lahingu 1. aastapäeval, avati pidulikult langemise kohas praegune mälestuskivi. 1949 a. kevadel peitis metsavaht E. Ustav kivi maasse, et vältida selle õhkulaskmist. Enne kivi peitmist oli see vastupanuliikumise kultuskoht ja soojal ajal olid kivi ees alati lilled.
1996. a, lahingu 55. aastapäeval, avati taas Kaarel Kasesalu mälestuskivi, mis tähistab ühtlasi ka Lebavere lahingu aega ja kohta ning on ka mälestuseks kõigile neile Lebavere endistele elanikele, kes kannatasid või hukkusid punase terrori läbi ja kellede hauakünkaidki pole teada.
Allikas: Kaljo Tamm, aprillis 2007