Anton Hansen Tammsaare ja Väike-Maarja
Anton Hansen Tammsaare õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis aastatel 1892-94 ja 1896-97
Kirjandusõpetaja Eduard Leppik, asunud elama 1950. a-tel Väike-Maarjasse, hakkas otsima siinseid Tammsaare jälgi. Elasid tulevase kirjaniku kihelkonnakoolikaaslastest veel vaid Anna Maria Veerbaum, Liine Reise (kooliaegse nimega Vahlberg) ja Marta Palmberg (kooliaegse nimega Oldermann).
Kirjanikku mäletati tagasihoidliku ja lugemishimulise noormehena. Oma magamiskohaks valinud ta koolimaja magamisruumist aknaaluse kolmekordse nari kõige ülemise korruse, et lae all iimavale valguseallikale ligemal olla. Vahel kasutanud ta lugemiseks isegi kuuvalgust, sest petrooleumilamp kustutatud klassiruumis pärast õppimise lõppemist, magamisruumis aga pärast öörahu väljakuulutamist.
Kui päevad kevadel juba pikemad, istunud ta ammu enne äratamist akna all, raamat pihus. Pärast soojade ilmade saabumist lugenud ta päikesetõusust alates kirikumõisa koplis,(so praeguses J. Liivi pargis muuseumi taga). Vahel kirjutanud seal ka mõnd luuletust, aga torganud paberilehe kohe raamatu vahele, kui keegi ligemale tulnud.
Tavaliselt sepitsenud ta värsse Kassisabal vanal kalmistul, kuhu äripäeviti sattunud inimesi üpris harva. Neist luuleharrastustest saadud teada tema pinginaabri Karl Vilmanseni kaudu, ise ta niisugustest asjadest polevat rääkinud. Oma katsetused peitnud ta hoolikalt ära, pannud millegi vahele narile padja alla, kus hoidnud ka raamatuid ja vihikuid.
Huvi kirjanduse vastu olnud koolis üldine. Suurem osa õpilastest rääkinud luulest ja luuletajatest kaunis tihti. Ainult üksikud nürid poisid põlanudvaimu ära, eelistadessellele ulakusi. Kirjanduslikest mõttevahetustest köögis ja söögitoas võtnud mõnikord osa ka Jakob Tamme õde Mari, kes tegutsenud venna majapidajannana.
Marigi pannud aeg-ajalt salmikesi paberile ja seetõttu arvestatud tema seisukohti väga. Ta ühtlasi olnud ainuke, kellele Anton Hansen Tammsaare ise oma katsetusi ette lugenud. Seda muidugi nelja silma all. Aga Mari lobisenud kitsamas tüdrukute ringis üht-teist välja ja nõnda saanud loomingulistest pihtimustest avalik saladus. Veel näidanud noormees oma värsse Jakob Tammele, millest samuti Mari kaudu mõningaid teateid tüdrukute kõrvu imbunud.
Seevastu teatud päris üldiselt, et Jakob Liivi külaskäikude puhul kutsutakse ka noor värsisepp koolijuhataja tuppa. Kõrva vastu ust surudes võinud kaaslased siis kuulda, kuidas ta luuletusi lugenud. Pärast seda rääkinud Liiv midagi kõrge ja Tamm madala häälega. Siis tulnud Anton ujeda näoga välja, paberilehed näpus.
Laupäeva õhtul, kui teised koju rutanud, jäänud Tammsaare üksinda koolimajja, sest tema suitsuhõngulise isamajani kaugete metsade ja rabade taga oli ligi 50 km ning jalgsi tuli niisugune retk kõne alla üksnes äärmise vajaduse korral. Mõnikord jaganud tummaks jäänud koolimajas tema üksindust paar kaasõpilast, kelle juttude põhjal ulatuvadki nüüd meieni teated hingestatud viiulimängust, mis tundide viisi ahistanud kottpimedas magamistoas poiste südameid.
Koolipäevil olevat Tammsaare mänginud ainult kooli orkestri harjutustel. Sellest mäletatakse ainult üht erandit. Olnud väga ilus selge maiõhtu. Viimane kui üks toomingas kirikumõisa koplis seisnud täies õieehtes ja kevadised lõhnad teinud poisid rahutuks. Kellelgi polevat olnud tahtmist sisse magama minna, ehkki korrapidaja seda juba paaril korral meenutanud. Äkki ilmunud koolijuhataja ise koplisse. Kõik ehmunud paigale. Olnud ju Tamm distsipliiniküsimustes väga range.
Sel üldisel kohkumishetkel öelnud Tammsaare, et kool saab varsti läbi ja õhtu on nii ilus, kas ei võiks une arvel paar lugu pilli mängida. Nõnda jääks koolipäevadest meelde midagi hästi südamlikku. Üllataval kombel Tamm nõustunudki. Tammsaare toonud kohe viiuli ja lillutanud peatamata loolt loole, kuni õhetus kirikumõisa rehe taga Ärina kuusiku ladvus kahvatuks muutunud ning lepa- ja toomingapõõsad valgete ööde eelses läbipaistvas hämaruses oma selged piirjooned kaotanud.
Veel lisaks Liine Reise mälestusi
Hansen oli tugev, priske, keskmist kasvu poiss, kes kandis pruunikat ülikonda ja selle aja kombe kohaselt kaelarätti. Jalas olid Hansenil mõnikord säärega, teinekord madalad saapad.
Jõukuselt oli Hansen keskmine, elas kellamees Ville juures, kelle majake asus otse koolimaja kõrval. Hansen tuli kooli täpselt, alati just enne õpetajat.
Õpperaha oli 10 rbl. aastas. Õpetaja Mälk andis lisaks veel saksa keele tunde, mille eest tuli maksta rubla kuus. Hansen vististi saksa keele tundidest osa ei võtnud. Küll aga hakkas Hansen koolis viiulitunde võtma. Õpetas Mälk. Koolis oli oma viiulikoor ja laulukoor. Et oli venestusaeg, siis suurem osa laule oli vene keeles, eestikeelseid laule õpiti vähem.
Anton Hansen Tammsaare enda mälestused, mis on ilmunud „Postimehes“ nr 28, 1928:
„Väike-Maarjas puutusin kokku ka Jakob Liiviga, P. Jakobsoniga ja Müntheriga. Olin siis liiga noor selleks, et neilt väga suurt õppida. Sellevastu teatavat mõju avaldas Jakob Tamm kindlasti…
Jakob Tamm nõudis järjekindlalt õpilastelt nende kirjatöös selgust, lihtsust ja loomulikkust. Nende tema nõudmiste järele olen püüdnud kogu eluaja käia. Palju see mul korda on läinud, selle otsustajaks on teised. Nii siis, kui mõjutustest võib juttu olla, siis küll Jakob Tamme poolt.
Teatavat kirjanduslikku kalduvust oli mul juba kihelkonnakoolis. Nii seadis Tamm mitmel korral minu kirjatöid eeskujuks teistele õpilastele. Väike-Maarjas puutusin esmskordselt kokku kirjandusega. Mind juhtis sinna J. Tamm. Tuleb meelde juhus, kus Tamm meile ette luges Juhan Liivi teost „Vari“. Kõik õpilased, eesotsas Jakob Tamme enesega olid tõsises vaimustuses. Pärast lugesin seda ise mitmel korral. Ning ma ei ole kogu oma elu ajal Eesti kirjanduses leidnud nii mõjuvat teost, kui see oli.
Väike-Maarja muuseumis ja alevikus ringi liikudes võib näha palju kohti, kus on viibinud ka Anton Hansen. Muuseumi klassiruumis on 5-kohaline koolipink, mille taga on vast istunud ka tulevane kirjanik. Pink asunud ukse kõrval, Anton istunud kõige äärmisel kohal seina ääres. Muuseumis saab näha paiku, kus poisid lavatsitel magasid, talvel jääkülmas ruumis silmi pesid, kooliõpetaja korteri pliidil sööki soojendasid jne.
Külastage Väike-Maarja muuseumi!