1965. a juunis otsustasid kaks vana tuttavat Lennart Meri ja Eduard Leppik lahendada Ebavere mäe sees oleva linna mõistatuse. Leppik oli saanud läbi kohalike legendide kogumise piisavalt infot, et Ebavere mäe sees peaks asuma mingi vana linn. Võimalus linna siseneda, tekkis hetkel, kui Äntu lähedal Ugurimäe jalamil oleva allika kõrval toimus varing ja avanes koopasuu. Teoreetiliselt võis olla see sissepääs Ebavere linna. Seda teooriat läksid Meri ja Leppik tõestama. Meri oli matka kirjutaja. Leppik pildistas.
23. juuni 1965.
Homme oleme Eduardiga valmis välja selgitama, kas Ebavere mäega seotud legendid on tõesed. Eduard on lasknud juba mitu head aastat õpilastel usinasti infot korjata. Mitmed allikad viitavad sellele, et Ebavere mäe all peab asuma linn. Sellele on vihjanud ka Harri Moora, kes kaevas 1930ndate lõpus Ebavere ja Ugurimäe jalamil, leides sealt mitmeid artefakte, mis viitavad muistsele eestlaste Atlantisele (kadunud linn).
Ugurimäe läheduses paiknevad allikad võivad olla Liivimaa Henriku kroonika lisas nimetatud sissepääs Ebavere linna. Eelmise kevadise suurvee järel allikate juures toimunud varing ja selle järel seal avanenud koopasuu vajavad põhjalikumat uurimist.
Ekspeditsiooni tarbeks oleme kogunud piisavalt varustust, et arvestatavalt maksimaalselt paar tundi vältav ekspeditsioon üle elada. Kaubandusvõrgust õnnestus hankida kuus lihakonservi, mõned pakid kuivikuid. Joogivett ammutame Ugurimäe jalamil olevast allikast.
Muu varustus on meil eelmistest ekspeditsioonidest ja matkadest. Leppikul on kaasas fotoaparaat, ilma milleta ta ühtegi matka ei tee. Kirgliku jäädvustajana dokumenteerib ta matku nii kirjas kui pildis.
Proovisime eelnevat oma ettevõtmisest teavitada ka kohalikku miilitsat, kuid kahjuks ei õnnestunud meil teda tabada. Suvise pööripäeva pidustused on vist juba varakult pihta hakanud. Loodan, et see ei sea ettevõtmisele suuremat takistust.
24. juuni 1965 kell 8:14
Asume Eduardi korterist teele. Läheme jalgsi, kuna minul ei õnnestunud ühtegi jalgratast laenuks saada. See on ka hea, sest siis ei ole karta, et keegi need Uguris avastab ja varastab.
Kell 9:30
Matk Uguri allikate juures asuvale koopasuule ei olnud pikk, kõigest 6 km. Ei saanud nahkagi märjaks.
Kell 9:54
Mõõtsime veel korra ka koopa avavuse üle (1,3 meetrit laiust, 1,6 meetrit kõrgust). On märgata, et varasemaga võrreldes on see kahanenud. Märkame jälgi väikestest varingutest. Koopasuu avaneb allikatest lääne suunas. Pärast mõningast arutelu ja kaalumist otsustame siiski koopasse siseneda ja vaadata, kui kaugele see viib. Meie algsete arvutuste kohaselt (1935. a sõjaväe kaartide järgi) peaks koobas viima otse Ebavere mäe suunas.
Kell 10:32
Siseneme koopasse. Kaasa võetud taskulambid annavad piisavalt valgust. Ka patareisid oleme varunud piisavalt, kuigi nende leidmine kohalikust kaubandusvõrgust oli keeruline. Igaks juhuks on kaasas ka üks petrooleumilamp ja petrooleum. Loodame, et viimast me oma väikesel maa-alusel matkal ei kasuta.
Kell 11:46
Kõik kulgeb plaanipäraselt. Kohati on koobas (arvatav karstikoobas) üsna kitsas. On ka laiemaid kohti (sellel rännaku osal maksimaalselt 2,5 m). Läbinud oleme arvatavasti 600 m. Minu teadmist mööda on tegemist Baltikumi pikima koopaga. Alguses alustatud sammude lugemine kahjuks ei õnnestunud.
Kell 12:38
Heureka! Avastasime koopas inimtegevuse jälgi. Seintel ja lael avastame maalingud. Kujutatud on inimesi ja jahiloomi. Ühel joonisel on kujutatud metsa või linna. Kõrged tornid ja selleni viiv rada. Jään Eduardiga eriarvamusele. Tema arvates on tegemist metsa või hiiega. Mina arvan, et kadunud linn. Jalge all olevas peenes liivas on ka lõkkekohale viitavaid jälgi. Arvestuse kohaselt oleme liikunud natukene üle pooleteise kilomeetri ja peaks asuma kusagil Sandimetsa all.
Kompassist ei ole kahjuks kasu, sest see kipub keerlema (ju on seintes liiga palju raudoksiidi). Arvatavasti liigume ikkagi lääne suunas. Rada on kerges languses.
Kell 14:06
Kuulsime selja taga müra. Varing! Otsustasime asja kontrollida.
Kell 14:43
Jõudsime u 100 m tagasi minnes aru, et koopast me sealt kaudu enam välja ei saa. Varing on meie tagasitee sulgenud. MIDA NÜÜD TEHA? Käed rüpes istuda ei ole mõtet. Alustame endale väljapääsu kaevamist. Koopasse sisse langenud kivid on üsnagi suured ja paljaste kätega nende eemaldamine võtab tublisti aega.
Kell 17:14
Pärast paari tundi kaevamist saame aru, et seda teed pidi me tagasi välja ei jõua. Otsustame teekonda jätkata selles suunas, kuhu me algset sihtisime – Ebavere suunas. Kuhugi peab see koobas ju ometi välja viima. Loodan, et meie teooria peab paika.
Kell 17:30
Kinnitame keha. Kahe mehe peale üks konserv ja kaks kuivikut. Ei tea, kauaks meile sellest pisukesest jaguma peab. Vett õnneks jagub, seda niriseb mööda koopa seinu piisavalt.
Kell 19:45
Oleme liikunud suurima ettevaatusega edasi enda arvutuste kohaselt umbes 500 meetrit. Rohkem varinguid ei ole õnneks toimunud. Rada on pidevalt väikeses languses. Ei oska arvata, kui palju pinnast meie kohal on. Arvestuste kohaselt peaks me varsti Ebaverele lähenema. Taskulampide patareisid oleme juba kaks korda vahetanud. Järel on veel kahe vahetuskorra jagu.
Kell 20:23
Koobas muutus suuremaks! Lausa nii suureks, et minul ei ole enam vaja liikumise ajal kummardada. Leppikul polnud seda juba varasemalt teha, ta on minust lühem.
Mõõtmise tulemus andis koopa laiuseks nüüd lausa 3,6 meetrit ja kõrguseks 2,3 meetrit. Koopa seinu uurides võib järeldada, et tegemist on inimese tekitatud muudatusega. Minu arvamuse järgi on siin kasutatud kirkasid ja labidaid.
Kell 21:13
Uus avastus! Koobas hargneb kaheks. Kas keerata vasakule või paremale? Leppik arvab, et vasemale keerates peaks koobas meid viima kas Kiltsi või Vao linnusesse. Samas mainib ta, et ei ole selles päris kindel. Parempoolset ava uurides märkan, et koobas kulgeb seal edasi tõusvas joones. See võib olla märk sellest, et oleme jõudnud Ebavere mäe jalamile.
Otsustame, et lahku me siin hargnemise juures minema ei hakka. Kui minna, siis ikka koos edasi. Ehk ei toimu varinguid ja alati annab tagasi pöörata ja teist avavust uurida.
Kindluse mõttes heidame ka liisku ja liisk langeb paremale koopasuule. Loodan, et Fortuuna on meie poolel.
Kell 22:16
Hakkame eest poolt kuulma mingit sisisevat heli, mis meenutab vee vulinat ja ratta lohvi aeglast tühjaks jooksmist. Sekka kostab ka rütmilist, summutatud tümpsumist. Olen kuulnud sellist heli Kesk-Aasias käies, kui jälgisin sealseid mürkmadusid ja panin tähele nende käitumist kui nad sattusid ohtu. Sellist heli tegi ka karakurdia kuningrästik, kui ta tajus ohu lähenemist. Õnneks me ei ole hetkel Kesk-Aasia poolkõrbes. Kahjuks ei tea me mis seda heli tekitab.
Kell 22:34
Kasutasime ära oma viimased patareid. Nüüd tuleb meil jääda lootma petroolilumilambile. Arvasin matka alguses, et me seda ei vaja, kuid võta näpust…
Kell 22:57
Heureka! See mis meie silme all nüüd avanes, seda ei usu vist keegi. Kitsast koopast on saanud saal, suur ja avar saal, mille teist otsa meie nigel lambivalgus ei suuda tabada. Ka lae kõrgus on muljetavaldav, oma 10 meetrit. Laest immitseb hõbedast valgust – hõbevalgust. Kuu.
Saame teada ka juba eemalt kuuda olnud heli allika. See teadmine ei rõõmusta meid sugugi. Märkan Leppinu silmis hirmu ja kohkumise pilku.
Kogu põrand on kaetud väänlevate ja sisisevate madudega. Rästikud, sekka nastikud. Peamiselt rästikud. Madusid on selles suures ruumis sadu, kui mitte tuhandeid. Nende väänlemine ei ole juhuslik, tundub nagu nad oleks orienteeritud ruumi keskosas oleva suure graniitkivi suunas.
Otsides paremat võimalust ruumi keskosa valgustamiseks, astun ma kogemata ühele aeglaselt vonklevale nastikule. Reageerin inimlikult – karjatades. Ehmatades pillan maha petrooleumilambi. Petrool jookseb lambist välja ja süttib, täites kiiresti ruumi valgusega.
Selles äparduses, avaneb meie silme ees ruumi keskel peituv saladus – massiivse graniitrahnu otsas vonklev ussikuningas. Inimesekõrgune, kollakaspruun ja muljetavaldava krooniga ussikuningas. Kes laisalt sabaga vongeldes madalat tümpsuvat heli tekitab.
Leppik jääb kuningat üksisilmi vahtima ja pomiseb omaette. Üksikud sõnad millest ma aru saan on RIKKUS, TARKUS, HÄVING. Näen, et minu kaaslast valdab meeletu hirm.
Kesk-Aasias mürkmadusid uurinuna tean, et maod niisama ei ründa. Ussikuninga suhtes ei ole ma väga kindel.
Ümber läinud lambist alguse saanud tulekahi laieneb. Mõned maod süttivad. Tuba täidab põleva liha lehk. Näen ussikuningat sellel reageerivat. Ta pöörab oma pilgu meie poole, seda teevad ka kõik ülejäänud maod. Justkui ühtlaseks massiks muutunud madude vaip hakkab meie suunas liikuma. Ussikuninga samatümpsutamine muutub aina rütmikamaks.
Otsime silmadega pääsemisevõimalust. Saal on täitunud meie suunas liikuvate madude ja suitsuga. Näen läbi suitsu hõbedast kuma. Annan Leppikule märku, et me selle poole liiguksime. Jõudes seinani, mille ülaservast valgust immitseb, annan kaaslase märku, et ta asuks kivinukke kasutades selle poole ronima. Tihedalt tema kannul ronides, jõuame avavuseni. Leppik hüüab, et koos oma seljakottidega me sellest läbi ei mahu. Otsustame need hüljata. Ainus, millest Leppik ei loobu, on fotoaparaat.
Pressime ennast läbi suitsust läbi imbunud lõõri. Lõõr on küllaltki pikk, oma kolm meetrit. Leppik hüüab mulle, et on jõudnud maapinnale. Saleda, kuid pikemana võtab mul ronimine aega. Leppik ulatab mulle käe ja viimased pool meetrit ma justkui lendan läbi kitsa lõõri.
Liigume kiirustades lõõrist eemale. Märkan, et maapinnas on ka teisi avavusi, kust suits välja immitseb. Suits Ebavere mäel.
Kell 23:56
Läbielatust keeletuna, istume Leppikuga vana jässaka tamme all ja püüame aru saada, mida me just kogesime. Koobas, varing, inimtegevuse jäljed maa-aluses käigustikus. Müütiline Ussikuningas. Ma ei imestaks, kui ka Ultima Thule päriselt olemas oleks.
Jaanilaupäev hakkab lõppema. Aasta lühim öö kestab veel. Vaatame Leppikuga üksteisele otsa, raputame peab. Me justkui loeks üksteise mõtteid. TARKUS, mitte HÄVING.